Pidu olla käinud kaua, mitmedki enne 4 uinuda ei saanud. Meil polnud viga, silm kinni ja magama. Imeline hommik, öökull huikas, linnud laulsid, päike paistis tuppa. Loodus. Hommikusöögilauas oli juust otsas ja nii oligi. Sinki jas aia ja muna oli. Võid toodi õnneks juurde. Oli ka kuum vesi, teepakid ja lahustuv kohv. Piim oli otsas. Bussis sai mõnusasti magada. Esimene peatus oli vist Leedus, sai kohvi ja sirutada. Vaatasime koduteel kahte imehead filmi – prantsuse filmi 1:1 ja Kuningakõne. Viimast olin näinud, esimest mitte. Mõlemad suurepärased.
Vahepeal on jõudnud sõbranna Kairi oma beebiootusega nii kaugele, et sünnitus on ukse taga. Nii tore, et beebike otsustas mind ära oodata, nimelt on mul esimest korda elus võimalus sünnituse juures viibida. Uhke värk ja nii põnev, olles selle ise läbi teinud. Kui veel sünnituseks läheb, on Kairi sünnituse juures.
Iklasse saabudes on juba nii nii suur soov jõuda koju ja kallistada oma väikest Kaaren Johannest. Varje sai kõigist teistest vähemasti 2h varem koju pere juurde. Mõnus ja kadestusväärne. Ilm on mõnus soe ja paras ärevus on lähipäevade osas sees, et kuna pisike preili meie sekka otsustab tulla. Nii lahe ikka!
Reis oli super, Praha nii imeline. Peaksime hakkama Varjega igal aastal minu sünnipäevareisi reisima. Pildistama ja saama puhkust kodusest ülikiirest elust, mis on tore, ent on hiljem sedavõrd toredam, kui nädalaks eemale saab.
Author Archives: teddyluik
Praha. Poola
Äratuskell helises kell 4. Uni oli tõesti väga suur, uneaega vast 5h kokku. Seega tegelikult pole reisil just palju magada saanud, ent super puhkus siiski. 5.09 astusime hotellist välja. Seekord panime uhked kleidid juba kodus selga ja læksime nendes. Jõudsime kohale veidike liiga vara, päikese mõttes, ent oligi aega nautida ja imetleda seda paika seekord viimast korda. Pildistasime esmalt Varjet, kuna temast eelmisel hommikult tehtud pildid polnud päris need, mida ootasime. Seekord oli feeling super, kõik imeline. Küll oli rahvast veidi rohkem, eriti just purupurjus labaseid tõenäoliselt Briti noormehi. Valgus oli hoopis teine, taevas oli ka pilvi, ent tulemus siiski imetabane. Paar pilti tegime minust pitsilises kleidis. Luiged lendasid nii lähedalt mööda, neid on seal väga palju. Pildistasime veel Astronomical Clocki juures vanalinna väljakul, eile jäi sealne valgus tabamata. Töö oli tehtud 6.30 ning kiirustasime hotelli, kuna hommikusööki pakuti 6.45 alates ning buss pidi Poola poole 7.30 asutama. Enne saabumist sai lahendatud ka kakakoti müsteerium. Post.ide otsas on paberkotid, milles on papist volditav kühvlike. Nii tore. Mugav ja looduslik, mitte ei jää see kakk aastateks prügimäele kilekotti säiluma. Hommikust sõime oma kleitides ja tegime toas kiire pakke. Vaja oli ju kleite täis kohvrid, kaks kasti õlut ja veel paar kotti alla tarida, lisaks veel bussi vedada, kuna buss ei saanud hotelli ees peatuda. Prouad aitasid meil kohvreid lohistada ja saime need õlled veetud. Seega oli kella 7.30ks 7,5km kõnnitud ja jõutrenn tehtud.
Söömas käisime jällegi samas kohas, kus olid oeedivirnad, pardid ja kunsttiigiga kunstkoseke – Kruzowis. Bussis näidati Stafkiku ja Soagetka multifilmi, paljud polnud seda kaua näinud. Mina polnud ka juba tervelt nädal aega, kuna see on Kaarna lemmik multa. Hiljem vaatasime Raagi filmi “Eestlanna Pariisis”, mida ma polnudki veidral kombel näinud. Toredake.
Õhtul 21 paiku jõudsime väiksemate ummikutega Poola hotelli, Nowogorod külakesse, kus elab 2000 inimest. Imekombel on siin täna päris korralik noorte pidu, mis giidi sõnul varem leidis aset pühapäeviti. Ikka paras pubekate pidu, disko on korralik, põlluparkla autosid täis. Meil rõduga tuba ja hea vaadata neid. Korra tegime tiiru õues, turvamehed midagi inglise keelest aru ei saa. Hambaid pole neil eriti, suitsud ees, ainus inglisekeelne väljend on “no problem”. Üks noormees saabus peole koeraga, miski selline paras üle põlve pauka. Kuulas hästi sõna ja tuppa on kuulda tema haukumist. Kuulda on peale bassi, itsitamise, kiljatamise ka tugevamaid möirgeid. Poodi pole ja süüa ei saa. Õnneks oli miskit kiirsuppi ja -putru, saime adminni käest kuuma vett. Varahommikul kell 7 alustame teed kodu poole. Tahaks juba väga jòuda. Hotell on selline paras urgas, väga räpased toad, ent vannituba on korralik. Esimest korda reisi jooksul ei kuku duśśikabiini uksed eest ära. Seep on selline, et kui mitu päeva sellega pesema peaks, oleks nahk verine.
Praha kolmas. Kutna hora.
Uus hommik. Äratuskell helises kell 4, et asuda pildistama varahommikust Karli silda. Oli kottpime ja eelmine õhtu läks natuke lappama, seega lubasime endile veel veidi und. Meik ja soengud, eile soetatud jääkohv ja võileib sisse ja 5.50 astusime hotellist välja. 25 minutiga olime kohal, rahvast oli üsna palju, enamasti fotograafid. Imeline valgus ja kõik. Põhimõtteliselt inimtühi sild, kuna päeval on suured rahvasummad. Paarkümmend inimest ikka oli, vahel rohkem, vahel vähem. koertega jalutajad ja jooksjad. Vahetasime keset silda riided ja asusime paljajalu jääkülmal sillutisel kleiti lehvitama, tulemus on ikka midagi unustamatut. Nii võimas, et ise ka ei usu. Mitmed fotograafid pildistasid meie tegvust ja meid. Üks noormees, kes meid terve aeg jälgis, sai tööle pandud. No oli vaja peegeldada päikest, aru ta midagi ei saanud, kuidas see töötab, ent Varje hüppas ise õigesse kohta ja olemas ta oligi. Uhke oli seal särada ja lehvida. Kell 7 oli meie Praha unistsute projekt tehtud. Läksime hotelli hommikust sööma, et kell 9 end Kutna Hora poole teele asutada. Sõit kulges taas ummikute tähe all, saigi veidi magada. Külastasime Luukambrit, see oli päris vòigas. Inimluudest ja koljudest oli valmistatud nii palju “kunsti”, kuid see tundus lahkunute rüvetamisena. Milleks reieluunappadest, abaluudest ja sääreluudest kujundeid peab valmistama? Edasi sõitsime Barbora katedraali juurde. Soetasime piletid, et sise minna. Nii uhke ikka. Mõistagi tuli giid meid juba 10minuti pärast ära kutsuma, et edasi minna (pärast vahtisime kaks tundi linnas – “vaba aeg”. Aru ma ei saa, et inimestele ei anta aega vaadata, iga päev ju tagasi ei tule. Vaba aeg veedetud, asutasime end taas kodulinna poole teele. Linna me enam jääda ei soovinud, samuti loobusime paadiga sõidust Vltava jõel. Väsimus oli päris tuntav, lisaks oli kodutee ikka väga selge. Eelmises elus ma ilmselt just siin elasingi. Meile mõlemale sobib ikka selline teine ajastu, uhked vintage kleidid ja… Nii kodune tunne, väga tahaks saada võimaluse aastake Prahas elada. Ilm oli väga soe, hotellitoa aken oli varavalgest saati avatud, ent tuba siiski tuntavalt suvine. Rõdule “külma” pandud tuunikala võikut olid linnuksed juba mekkinud.
Oleme siiski otsustanud, et siia tuleb perega tagasi tulla. Loomaaeda ja paadiga sõitma. Lastel oleks siin vinge, pealegi on elu nii soodne. Me joome veini pidevalt veega segamini, umbes 1:1. Selgus, et see on Tšehhis tavapärane, et inimesed ei jääks vinti ja saaks tõhusamalt janu kustutada. Lisaks on suures osal koertejalutajatel veidrad kakakotid. Paberkotid ja kühvlikesed, tundub nii ökonoomne, ent ebamugav tassida kaasas kühvlikest. Õhtul soetasime kumbki kasti Tšehhi òlut, tänuks tublidele isadele, kes lastega koju jäid ja võimaldasid nädalakese tavaelust puhata. Härra poemüüja pelgas, kuidas me nendega minema pääseme, ent me tugevad Eesti naised. Blogile oli vaja jällegi kiriku lähistelt internetti varastada ning siis võtsime suuna seekord kirikust teisele poole. Sattusime imeodavasse ja superheasse aasia söögikohta, mis oli väike perefirma. Tuli meelde kahe aasta tagune Elu reis.. Lisaks oli seal nii hea wifi, mis siinmaal on haruldane. Osadest kohvikutest saad parooli aga netti ikka pole. Varakult magama, kuna varahommikul on väga suur soov taaskord Karli sillale minna, et oleks kohal just sel hetkel, kui hommikupäike sellele paistma hakkab.
Praha. Teine.
Viituse katedraal
Valdsteini aias
Hommik algas imetabase buduaarisessiga. Varje arvas heaks, et pildistame mind hommikul. Meik näkku, mummuline pesu selga, lokk juuse ja tehtud ta oligi. Tegeilikult tüdrukud mahutasid hinge ka veidi morssi. Aga no selline rõdu, selline karge 8C hommik millal ja mida veel tahta, eksole. Pilt purgis tippisime homikusöögile.
Kell tiksus 9.39 ning alguse sai meie linnakekursioon. No endiselt ohime sellest ilust. Viidi meid uhke Praha lossi ja Viituse katedraali juurde ja sisse. Imeuhke. Saime katedraali sisse ja juba supsti pidime lippama, et gruppi ei kaotaks, ei olnud aega isegi 10 minutit seal veeta, uskumatu kappamine, metsikult aega antakse kohvikus istumiseks. No ei istu see plaaneeritud ekskurseerimine, ent positiivne külg on uhke info, mida ise vast keset katedraali väljakut kuskilt välja ei keriks. Tutvusime veel Wallensteini palee aiaga, kus rahumeelselt jalutasid paabulinnud. Varje pistis seal uhke võpsi vahel murulapil kleidi selga ja asusime paika jäädvustama. Ekskursioon jätkus suunaga Karli sillale, enne põikasime veel Mala Stranal asuvast hoovist läbi, et imetleda kuulsaid pissivaid poisse. Jõudsime vanalinna peaväljakule, kus täistunnil nägime kellamängu. Uhke. Marssisime mööda tubakapoest, mida olime juba mitu päeva otsinud, et härrastele isadele soetada sigarillosid. Mõistagi sealt väljudes oli kogu gruppmsilmist kadunud. Mis seal ikka, meil oli kaart ja kodutee selge. Sattusime mööduma miskist India söögikohast. Et seal üldse oli söögikoht, näitas pisike tahvel, kus oli kirjas, et toitu saab soetada kaalu järgi – 17krooni eest saab 100gr toitu. Sisenedes pelgas Varje, et liiga urgas, no eks ta oligi, maa all mitmest trepist ja käigust. Toit oli super, nii imeline, et tahaks sinna kindlasti veel. Saime kõhud vürtsikat toitu täis, makstes umbes 3-4€ nägu.
Pildistasime veel rõdul ja koridori trepil Moeleiu kleite. Veinimorssi kulus palju, nalja ja naeru nii palju, et ei saanud end liigutadagi. Turnisime mäele Viktovi monumendi juurde, nii palju jooksjaid, nii ilus vaade. Küll on kahju, et trenniasju kaasas pole ja et jalg praegu trenni ei taha. Viktovi monument on hiigelsuur hobune ratsanikuga. Turvamees meenutas kangesti Vladislav Korsetzit. Jalutasid dogid, tšehhoslovakkia huntkoerad. Üldse on siin palju koeri, kes käivad rihmastamata, ükski ei laperda võõraste inimeste ega teiste koerte juurde, keksivad oma teed ja on omanikuga pidevas kontaktis, ka keset tihedat liiklust. Meeletu naeruõhtu ja linnas kakerdamise lõpetasime ühes pizzarestoranis, kus peagi hakkas levima kole suitsuhais. Mittesuitsetajad suunati aga oalve peale kuskile taha nurka akendeta ruumi. Vähemalt ei haisenud. Suitsetatakse ju ka rahumeelselt väikesed lapsed samas ruumis, lausa süles. Vaesekesed. Koduteel varastasime veel kiriku lähistelt eelmise õhtu söögikohast internetti, et blogi postitada. Igale seadmele netti ostes kuluks vist kolme päevaga sama palju raha, kui Eestis terve aasta peale.
Praha
Elu on ikka hirmus naljakas. Praha sai tuppa ja kohe hakkas idee voolama. Kohv sees ja kleidid lendlesid selga. Meie uhke rõdu… kulus ikka jupp aega selle nautimiseks. Soengukesed, meigikesed ja veinimorsikesed ning samm kiriku poole algas. Varje pelgas õukonnadaami kleidiga tänavale minna, ent läks siiski, kuuserohelisega veel. Jaheduses ja keset linna just ümber ei rõivastu. Nii kihvt sessioon oli, tõeliselt äge. Ühel hetkel olin kiriku trepil ja Varje teisel pool autoteed. Juht lausa lasi pildistada ja ootas, kuniks Varje andis loa edasi sõita. Nii kena temast. Tips-taps koju tagasi, uus kleit, uus soeng, retseptsioonis linnakaart ja teekond vanalinna suunas algas. Nii ilus linn, et ei saa ilma ohkimata sammugi astuda. Uskumatu. Vanalinna väljak, Astronomical clock, imetabane Karli sild ja palju muud. No nii uhked, oleksime nagu tõeks saanud muinasjutus. Ma ei mäletanud seda linna nii võimsana. Tore on linna enda jalgade ja kaardi abil uudistada.
Käisime söömas ja kohalikku õlut joomas, viimast villisime ühtelugu uuesti termostassi. Ühel hetkel pidin ilma avajata klaasist Urquelli avama, seda oli ilmselt koomiline vaadata. Tehtud ta mõistagi sai, nii maitsev õluke. Karli sillal otsustasime seal ka Moeleiu kleitidega sessiooni korraldada, võimalus suurema rahvamassita avaneb ilmselt reede varahommikul 6-7 paiku, ent võibolla ka mitte, elu ise näitab. Hakkasime nina järgi hotelli suunas liikuma, ent pähe siginesid uued mõtted. Meil nii uhke rõdu ja ilusad naised, teeks ikka miski privaatsema pesusessi kah. Mõeldud, sammusime kaubamajja pesu soetama. Olime vast 2,5minutit pesupoes ja valisime riiulilt komplektid välja, ootasime sada aastat prooviruumi ukse taga ja siis kiirelt kassasse. Eelkõige tulime kaubamajja tegelikult lastele midagi ostma, ent pärast pesupoodi said nemadki oma saagi. Kaaren nimelt vinge rösteri. Sõimes on tal sarnane ja see tema suur lemmik. Tulevasse mängukööki ju tehnikat ikka vaja. Edasi sammusime jälle nina järgi, kaarti korra vaatasime aga no ei viitsinud asukohta tuvastada, jõudsime lemmikloomapoeni. Mõistagi astusime sisse ja no nii äge. Sain Kompule 1€ eest just sellise rihma, mida juba kuude kaupa Eestis otsin ja veel vinged mängupallid, mis ei maksnud mitte midagi. Kõmpsime ostudega veidi veel edasi, kuniks otsustasin paluda mööduvalt noormehelt abi me asukoha määramisel linnakaardil. Saime abi ja olime hoopis teise kohta jòudnud. Tegelikult enam väga kaua koduni ei aega ei kulunudki, kuid jalakesed olid ikka ääreltult kurnatud, siiski üle 15 km kõrgete kontsadega läbi Praha. Ostsime tee peal õlut ja kohalikku veini, et vein jumalapärast otsa ei lõppeks. Kodus dušš, veinimorss, uus seong ja toredad turistiriided selga ja sööma. Mònus kanasupp päris kanapuljongi ja klimpidega, kohalik kartulipannkook ja veinikesed. Söömaaeg kusjuures meile nii omaks saanud kiriku kõrval. Hotellini naastes sattusime ukse taha me oma reisigrupiga. Nii tore oli nâha ja huumorit prouadelt kohe lendas. Pressisime end lifti nagu sprotid. Homme algab 9.30 Praha ekskursioon. Tore, et saime täna ise linna uurida ja siis homme saame veel ulatuslikumalt ja üheksoos ajaloolise informatsiooniga. Juhhuu!
Gyzycko-Tuszyn-Praha
Hommik algas suure päikesega. Varje püüdis väga tasakesi toimetada, kuid minu varahommikune uni pole just tugev. Tasakesi ta tegigi aga vaip vist sahises jalakese all. Pluus läks ka tal pahupidi selga.
Hommikusöök pidi algama 6.30, me jõudsime 6.31 ja peaaegu kòik juba sòid laua taga. Sammusime hoogsalt serveeritava poole. Imetillukestes kausikestes oli kolme sorti salatit. Tõstsin omale makaronisalatit, kui prouad poola keeles tulid pahandades kätega vehkima ja meid ära ajama. See toit polnud ilmselt meile. Meile oli lauaääres juba toit serveeritud – igale 2 tillukest ümmargust juustuviilu ja kaks tillukest singiviilu, pisikene tükikene võid ja prisked nisukuklid. Kehv kohv ka. Meenus jah, et lubati kontinentaalset hommikusööki. Lubati moosi ka, kuid seda ei olnud. Mu salat ilmselt kraabiti kaussi tagasi. Lauanaabriteks olid bussi kõige kihvtimad prouad, teevad nii head huumorit, jube lõbus. Ühel neist oli veel reisi alguspäeval sünnipäev. Kell 7 sai sòit 9 kraadisest Gyzyckost alguse, ees ootas Googlemapsi kohaselt ca 860km, giidi sõnul umbes 14-15h sõitu.
14 paiku peatusime Tuszynis ühes toredas söögikohas. Imehead toidud, võtad mida tahad ja maksad kaalu järgi. Tõstsin palju ja sõin kõik ka âra, kõik kokku maksis alla 4€. Varje hindas oma toitumisvõimeid veidi üle. Söödud, läksime vihmasesse õue, kus toimetasid pardikesed ja puhkasid virna laotud punapeedid, sibulad ja kartulid. Kenasti söögikoha taga, asfaldi peal ja ilma olulise varjualuseta. Õues oli toredake kunstveesilm kunstkosega.
Sõitsime aga edasi, imelilus maastik, sillad, bussitäis muudkui pildistab. Kiirteedel muidugi peale rohelise müramüüri muud ei näinud aga Varje meisterdas mulle soengut ja muudkui täitsime oma tillukesi cavapudeleid puna- ja valge veiniga. Ummikud olid Poola piirile lähemale jõudes tohutud, meie armas giidike läks pealtnäha endast välja. Jutustas palju ajaloost ja Chopinist, lasti ka tema loomingut läbi nigelate bussikõlarite, kuid tore ikka. Tšehhi saabudes prouad ja härrased plaksutasid, ummikuid enam ei olnud. Saabusime 22.40 hotelli juurde. Kokku saime 15,5h bussis veeta, pepu ja pòlved just õnnelikud polnud aga hing oli.
Hotell on väga ilus, uhkete kaarjate rõdudega. Hotellitubade jagamine ei sujunud eriti. Giid küsis, kes soovivadd ühe, kes kahe voodiga tuba. Ainus, kes vastas, olin mina, avaldades soovi kahele voodile. Meile aga anti see kòige viimasena ja öeldi, et peame siin veel ühtedega ise jagama, kes saab suure, kes väikeste vooditega toa. No tõesti, me mõlemad tulime puhkama, st magama. Magama selliselt, et meid ei ärata ei öösel ega hommikul lapsed ega koerad. Seega ei tahaks terve öö pingsalt jälgida, et ei hakkaks laiutama ja jalga teisele kodaratesse sirutama. Saime tillukese imelise rõduga toa. Naabriteks jälle need ägedad prouad. Rõduuks on lukus, ent läbi akna saab hopsti sinna. Esimest korda sealt tagasi tuppa tulles, hakkasin naerma, sest loen pragu raamatut sajaa astasest, kes hüppas aknast alla ja kadus. Kusjuures enne hotelli sisenemist ma laususin, et me saame rõduga toa. Koduhotelli lähistel on imeline kirik. Sellele panime pilgu hommikuseks vallutuseks peale. Me oleme tulnud reisile ju hiigelsuurte kohvritega, mis on täis kleite, suur hunnik pärineb Müürivahe 17 hoovi Moeleiu vintage poest. Linnapeal oli veidike rahvast tillukestes baarides, naisi vähem, mehehakatisi rohkem, üsna purjus ja nad tekitasid Varjes hirmu, eks nad sellised pätilikud olid, lõõpasid siia-sinna. Suundusime hotelli tagasi. Teised lähevad hommikul Karlovy Varysse ekskursioonile, kuid meie tulime ainult Prahasse. Esialgsete plaanide kohaselt pidi esimene päev olema Prahas ja teised kaks Kutna Horas ja. Karlovys. Kuid läks nii.
Tegelikult ongi see oodatud hommik käes. Pæike paistab, avasime akna ja lasime Praha tuppa. Super.
Tallinn-Tšehhi bussireis. Tallinn-Poola. Gyzycko
Ikka väga täpne mahtumine
Kolme eurosed supersalatid
Meie hotell
Kust tuli küll kuus kuud tagasi idee tulla Tšehhi bussiga?! Kuidagi veini kõrvaseks ta tuli ja sattusin sirvima ajalehte, vist Maalehte. Silmasin reisireklaame, tegin pildi ja saatsin Varjele küsimusega, kas läheme. Tõenäoliselt oli tegu iroonilise küsimusega, ent kuidagi see otsus tehtud saigi.
Jalutasin aastase Kaarnaga reisifirmasse Toompuiesteel, et broneerida reis. Interneti teel ei saanud seda teha, lisaks anti paberkandjal infoleht, mida kaasa vòtta (tualettide jaoks peenraha ja ravimid ja muu oluline info. Näiteks see, et üle 80 aastastele reisikindlustus ei kehti ja reisilkäik toimub omal riisikol). Eks noorem generatsioon ei käi bussiga nii kaugel reisil ja vanemad inimesed soovivad reisiasju ikka isiklikult ajada ja saada info samuti kindlalt enda kätte, mitte internetti. Kõik on algusest peale tohutult naljakas. Infolehed sõi Kaaren muidugi ära või pani need lihstalt kuskile oma äranägemise järgi.
Varahommikul see reis alguse sai. Taksoga pidi linnas tiirutama, kuna ilmselt Tallinna päevade puhul oli mulle vajalik teelõik suletud (kell 7.30 hommikul). Kohale jõudes silmasin päris suurt hulka vanemas keskeas kodanikke. Mõned noored ka seas. Buss sòitis ette minutipealt 7.45. Prouad kahmasid kohe hiigelsuured kohvrid pagasiruumi ja kiirustasid bussi. Peatselt selgus nende üllatuseks, et buss ei sõidagi Austriasse. Siis kobistasid nad end bussilt maha ja bussijuht pidi nende kohvrid tagasi leidma. Kuivõrd olid nad esimesed ja härra tegi kohvritega vilkalt paket, pidi terve rea hiigelsuuri kohvreid ja kotte eest tõstma, et prouad endi omad kätte saaks. Nende austriasse suundub buss seisis meie bussi taga. 57 kohaline buss on peaaegu pooltühi, mis on päris tore – saab jalakesi sirutada ja privaatsemalt magada.
Jõudsime Pärnusse, bussijaamast möödudes tormas giid minu juurde ja uuris, kas ma olen oma sòbrannale helistanud, kuna ta ei näinud kedagi seismas. Loomulikult ei olnud ma kuhugi helistanud ja ei olnud üldse teadlik, kus ta seisma pidi, ma kasutasin kallist aega magamiseks. Helistasin ja selgus, et Varje täitsa kohal (lausa 15min enne ettenähtud aega), ent ta ootas autos, mitte ei paanitsenud varakult hotell Pärnu ees, et järsku jääb maha. Giid on meil tâitsa toredake aga râägib väga palju. Jutt iseenesest on huvitav, lähinaabrite ja Poola põnev ajalugu ja toidukultuur aga kui tahaks ikkagi magada, siis on seda võrdlemisi raske teostada. Suur osa rahvast kädistab samal ajal. Vähemalt neli prouat.
Ikla piiripunktist soetasime klaasikese cavat. Ikkagi kaunis soe päikeseline pühapäev. Seal oli bussitäis ilmselt jaapani turiste. Uskumatu, et ka nemad on võtnud ette bussireisi jumal teab kuhu. Peatusi tehakse umbes iga kolme tunni järel. Leedu loodus on imeline. Sirelid on täisòites, õunapuud õitsevad ja kroonlehed juba valge vaibana mustale põllulegi langenud. Lehmad naudivad rohelust, kitsekesed, lambad. No ehtne maaelu idüll. Siinne kevad on Eestist ikka nii palju eespool. Teletupsude maastik – rohelised ümarad suuremad künkakesed noort vilja kasvatamas.
Poolas on nii toredakesed väikesed majakesed ja külakesed. Ööbima jäime ilusasse väiksesse sadamalinna Gyzycko. Imeilus arhidektuur ja rannapromenaad. Majad on tühjad, pooleldi valmis või pooleldi õhatud. Linn on tühi, kohvikud ja poed kinni. Butiike palju. Inimesi üsna vähe, kuid üht härrat silmasime oma teel pidevalt sinise lapsevankriga. Lükkas teine seda nii kaardus seljaga, kuid koorem oligi raske, igasugu pudelid ja muu põnev leidkraam. Kõik puhkepinkide ümbrused on ääristatud ilusa taimestikuga, siinseal on purskaevud. Mitu neist purskasid vett tervelt 9,5cm kòrgusele. Kòik koerad on natuke naljakad ja antennsabadega. Eemalt paistis saksa lambakoer, ent saba taevas ja väga lühikeste jalgadega. Üks vanematest oli kindlasti corgi, kuid värvid olid sakslase omad. Agarad tagurdajad on siin ka. Tagurdavad nagu homset polekski. Ma juba hüppasin ja kiljatasin, sest üks valge pirukas tagurdas vilega meie suunas ja mul oli siiralt kabuhirm selle alla jääda. Ainus avatud söögikoht oli Pizzeria Margarita. Vastu tahtmist me sinna läksime, ent peagi selgus, et maksta saab suisa kaardiga ja menüüs on ka salatit. Zlotte meil ometi pole. Nii imehead tuunikala salatit pole ma vist kunagi saanud. Super, maksis 14 zlotti, mis ümberarvutanuna on midagi 3,2€ kanti. Lauda toodi ka veidi soolakad tulikuumad otse ahjust tulnud kuklid. Vähemasti tänase pòhjal tundub, et Poolas osatakse teha maitsvat toitu.
Hotell on toredake, puhas ja korras. Lifti mahub kaks inimest, kusjuures koos kohvritega on väga keeruline. Voodid on veidralt keset tuba, ilmselt seetòttu, et toa kaht pistikupesa oleks teistsuguse planeeringu tõttu keeruline kasutada. Tegelikult on kokku kolm pesa. Ühte jagavad raadio ja teler. Teised kaks on jagatavad oma telefonilaadija, öölambi ja toatelefoni vahel. Telefonid laevad mõistagi akut täis, seega on tuba pime. Ülanaabrid käivad pidevalt tualetis, tundub, et terve ülakorruse tueltikülastused on alla kuulda. Kõrvalnaabrid itsitavad vahetpidamata, ilmselt nagu meie bussis, kui me just ei maganud. Vahepeal olid lõualihased juba valusad, reisilt naastes oleme kindlasti musklis pòskedega, kòvasti trenni teinud ikkagi. Rätikud on sellised tillukesed, ent me olemegi lühikeste juustega, aknast saab vaadata kollast majaseina ja kui kòvasti pingutada, näeb puud ka.
Bangkok ja kodutee
Hommikul lubasime endile enne pikki lende pika une voodis. Ärgates läks elekter taaskord ära, akud kõik laadimata. Elektrikatkestused olid hotelli enda hooldustööde teema, kuid keegi ei pidanud vajalikuks meid teavitada. Lisaks läheb tuba 5 minutiga sama kuumaks nagu õues, kui kliimaseade töötada ei saa, sest aknad on sellised tavalised mänguaknad. Õnneks kõik peagi taastus.
Kava oli jalutada Victory Monument’i juurde, mis pidi kaardi kohaselt olema meiega samal teel 3-4 km kaugusel. Ostsime arbuusi ning tänavanurgal püüdis üks tukimees meid hõigetega. Lubas meid 20 bahti eest tund aega sõidutada, tingimuseks oli, et külastame korraks ühte poodi, mille eest tema siis saab templi ning selle eest omakorda 5 liitrit tasuta kütust. Poodidesse me ei tahtnud üldse, 2 päeva olime silmad kirjuks ja seljad haigeks shopanud. Me soovisime Victory Monumenti ning templeid. Lõpuks nõustusime. Palusime poolel teel poodi endid kõigepealt western hommikusöögile viia. Soodne ja väga hea toit. Pood, kus me kliente pidime etendama oli Armani kauplus. Loomulikelt mitte originaal Armani, Tai kohalik. Sinised plastikust ARMANI tähed poeseinal. Sisseastudes leidsime endid meeste pintsakute ja kangarullide vahelt. Kleidikatalooge uurides selgus, et nad teevad toredaid kleite, hinnaks 4000 bahti. Saavad päevaga valmis ja saadavad koju. Sirli valiski omale ühe mudeli välja ja arvas, et kui alet saab, siis laseb teha. Kangaid vaadates ei paistnud ühtki kvaliteetset silma ning arvasin, et Eestis saab palju parema töö lasta õmmelda.
Väljudes oli tukimees väga ònnelik ja soovis meid kohe järgmisse poodi viia, et veel üks tempel saada. Sellega me enam nõus ei olnud, kuna meil olid vaid mõned tunnid linna uudistamiseks. Tukiga sõites nägi ka päris palju, kohutavat piirkonda, kus elasid kodutud ja 85 korruselist hotelli. Tais sai minust elektrijuhtmete huviline – neid on massiliselt ning need on asetatud selliselt, et Euroopa elektrikud saaksid šoki. Mulje on nagu Tai elektrikud oleksid isehakanud tegelased, kes toimetavad oma äranägemise järgi. Enamik pilte Bangkokist on seega kaablitest. Lasime end Victory Monument’i juures maha panna, vaatasime seda jalakäijate sillalt. Meenus, et taksoga oleme sellest juba korduvalt mööda sõitnud. Asusime kodu poole. Poolel teel astusime kuidagi raamatupoodi sisse ning kummalgi oli vaja paar rasket soetada ning neid siis sealt päriskoju tassima hakata. Hotellist võtsime kraami ning asusime juba pähe kulunud teele, et lennujaama sõita Skytrainiga ning siis ühes kohas teha ümberistumine lennujaama liinile. Sirliga soetatud vuhvlid Angry Birdsi kotid järel veeremas, kuhugi oli vaja ostetud kraam panna, reisisime ju ilma äraantava pagasita. Loomulikult läks lisaks preili sandaalile kanti ka tema kohver. Terve reis on asjad katki läinud, seejuures minul mitte ühtki. See oli kallim kui takso, kuid enne kolisevat ja logisevat Tallinna nr 4 trammi tahaks veel korra päristrammiga sõita. Kiire ja tore, ummikute vaba. Ainus häda oli kliimaseadmes, mis oli nii jahedaks tehtud, et läbimärjana sisse astudes hakkas peagi väga külm. Pisikesed beebid olid seal samuti vaid sitskleidi väel – Eesti beebi oleks ikka korralikult haige niisuguse asja peale. Lennujaamas olid vajalikud deskid ja väravad seekord suhteliselt lähedal. Lennule registreerija vabandas ette ja taha, et me ei istu kõrvuti ühel lendudest, katastroof tõesti. Sai üle pika aja süüa kodusemat toitu, mis oli päris tore. Ma sõin ka Eestis tihti riisitoite, kuid nüüd enam ei jaksa. Pigem jätan söömata. Need maitsevad väga hästi, kuid on kõik suhteliselt sama maistega, kuu aega kaks korda päevas on minu jaoks ilmselgelt liig. Lisaks siinne basiilik ei maitse basiiliku moodi vaid fenkoli, mis on võõras ja raskesti vastuvõetav maitse.
Esimene lend oli sama suure hiiglasega, millega pika lennu lendame. Maandunutena hoogu maha võttes tundisn esimest korda, et lennuki turvavööst on reaalne abi, pidurid oleks justkui blokki surutud. Lend Pariisi venis ja venis. Me olime pardal, kuid seisime lennujaamas, kuna ilmastikuolud ei lubanud òhku tõusta. Lõpuks tõustes oli päris keeruline omal kohal olla. Tunne oli samasugune nagu kahekordses bussis mägiteedel, vappus ja raputas korralikult, pidevalt paluti taaskord vöösid kinnitada ja iste püstisesse asendisse panna. Pariisi aja järgi kell 4 öösel oli uni täis saanud, Tais oli ju kell 9. Kaardilt on näha, et asusime sel ajal täpselt päeva ja öö piiril, sestap ei saa ka veel aknaluuke üliereda valguse tõttu avada. Kuivõrd pool rahvast on harjumuspärase aja kohaselt üleval, pakutakse kohvi, mahlu ning puuvilju. Seda hämaras, kuna pooled siiski magavad. Tegelikult on ju öö või siis varahommik. Reisi alustades saime mõnuleda kahekesi kolmeses reas, nii ka seekord. Mugav ja mõnus.
Mõni tund hiljem aknaluuki avades nähtub nukker pilt, jõed ja järvekesed on jää all ning maa paistab valjkashallina. Palme ja hiigelsuuri rohelisi välju enam pole.. Kuune reis on ilmselgelt liiga lühike. Sellele järeldusele oleme me viimastel nädalatel vahetpidamata tulnud.
Lendasime üle Eesti. Nukker tunne, tahaks kohe koju, kuid meil kulub selleks veel terve päev. Eesti on kaunis hommikuvalguses. Narva, Tõstamaa, Muhu ja Saarema jäi meie trajektoori. Silmasin hommikust Saaremaa praami ning Muhku ja Saart ühendavat silda. Hiiumaad või Võistet tahtsin enim näha, kuid kahjuks jäi see pilvede taha ja ehk liiga kaugelegi. Otsustasime, et edaspidised pikad reisid (mida me igal aastal hakkame tegema) soetame siiski otselennud, kasvõi vaid tagasituleku puhuks. India ja Birma tahaks ette võtta ja Lõuna-Ameerika. Kes esimesena tuleb, selgub. Lennu lõpus kohtusime ka 3 eestlasega, kellest üks samuti laevaga Tallinna sõidab, kuid meist hilisemaga. Lennukiaknast nägime ka Eiffeli torni ära, südantrõõmustav. Ilus paistab Pariis. Peab siia ka tulema. Mõlemal meil on olnud idee tulla torni romantilist nädalavahetust veetma.
Finnair pakkus meile musta leiba, suurepärane. Ma olen sellest nii kaua unistanud, must röstleib või, emmentali ja soolaga üle puistatud kurgiga. Siinne pakutu oli juustu ja tomatiga, kuid imehea leib. Teine asi, mida Aasias ei ole, on apelsinimahl. Sealne on mürkmagus oranz jook, millel pole mingit seost mõnusa mõrkja mahlaga. Isegi värskeltpressitu on kohutavalt magus. Igasse puuviljasheiki pannakse ka alati miskit siirupt sekka, et magusus ikka pildi eest viiks.
Helsinkis sai juba kodumaist keelt kõneleda ja päris pastat Vapianos süüa. Laevasõit ja kodu. Harjumuspärase aja järgi on meil peagi uneaeg, siin aga päike kõrgel taevas.
Maailma turgude ema, Chatuchak weekend market
Hommikul võtsime suuna turule. Jalutada oli vaja umbes 2 km. Linn on kuum, täis autosid, inimesi, müüjaid ja igasuguseid lõhnu. Toidulõhnad on peaaegu igal pool ning kohati on need väga veidrad. Magusad ja vürtsised läbisegi, minu jaoks võrdlemisi ebameeldivad, Sirlil pole nende vastu midagi. Tänaval kõndida on keeruline, kuna need on massisliselt täis igasuguste asjade müüjaid, populaarseimad on tillukesed antiiksed kujud vòi ripatsid, mida asjahuvilised pisikesel värvilisel plasttaburetil istudes luubiga uurivad. Luubiga, mis käib silmaauku. On võimalus osta Lacoste kotte ja Ralph Laureni aluspesu, kõik ääretult kõrge kvaliteedi ja soodsate hindadega. Nagu ka mujal maailmas, on siin noorte tüdrukute eluunistus kanda Chaneli või Gucci siltidega hilpe ja jubinaid. Lisaks on väga paljude unistus leida omale valge mees ehk rikas välismaalane. Pole oluline, kas mees on 3x vanem, kui tüdruku isa, peaasi, et rikas on. Umbes 70 aastased vanahärrad jalutavad 20 aastaste neidudega ringi, musitavad ja on väga armunud. Euroopast ei saa reeglina nii noort naist ning Aasiast ei saa nii kergesti piisavalt rikast meest, kes neidu kohe endale sooviks- tundub olevat selline võrrand. Ummikud on Bangkoki teine nimi. Neid on igal ajal massiliselt. Jalakäijate osas erilist viisakust üles ei näidata, kui ei jõua nii kiiresti üle tee, jääd alla. Sirli sai autoga pihta. Ilmselt on see igati normaalne. Tasub harjumist.
Turul müüakse tõesti kõike. Paari tunni pärast olid silmad värviliste asjade nägemisest lausa valusad. Tuhanded puust elevandid, kirjud sallid ja kotid. Igas poes müüakse samas tehases toodetud kraami. Suured rotid kihutavad igal pool lettide all ja vahekäikudes ringi, mõnel pool ajavad kostümeeritud valged väikesed puudlid neid taga. Enamik tillukesi koeri, kes on rihmastatud, kannavad seelikuid ja papukesi, seelikud on seljas ka jalatõstjatel. Transvestiite on väga palju. Noormehed kargavad rahumeeli üksteisel seljas. Eestil on veel kõvasti arenguruumi, laskmaks igal inimesel elada oma elu ja oma ninna mitte toppida teiste inimeste toimetamistesse ja ellu. Pooltes kohtades ei saa hinnas üldse kaubelda, osades saab imeliselt. Samas nad teavad, et kõik ei viitsigi. Hommikusöögiks, lòunaks ja õhtuooteks on valdavalt arbuus, mida müüakse värskete kuubikutena, hinnaks oleneb kohast 10-20 bahti. Imehea. Lisaks ka ananass, mida ma olen väga armastama hakanud. Olen kindel, et Eestis ma seda niipalju ei söö, kuna selle koorimine ja tükeldamine on paras teadus. Minu jaoks. Tore oleks seda tänavalt ettevalmistatuna osta. Magusat mangot siin kahjuks pole, polnud ka Laoses ega Vietnamis. See on Kambodža luksus. Enamik toite serveeritakse tänaval kilekottides, tihti ka suppe. Lõuna paiku hakkas kellatornist teisel pool turgu kostma väga head muusikat. Ühes baaris mängis dj, kes oli väga kihvt noormees. Super oli valida kleite selle soundi saatel. Nagu oleks koduses Sinilinnus vòi Puudlis heale peole sattunud. Vintage kleitide poode on meeletult, kleite on meeletult ja need on väga odavad. Identsed Eesti poodide kaubaga, ainus erinevus on hinnas. Mitmed poed käivadki neid ju Bangkokis ostmas. Ma ei armasta riiete ostmist, kuid kleitide vahel läksin natuke hulluks (õhtul hotellis avastasin, kui palju ma neid ostsin, ma isegi praegu ei mäleta, kuid 10 ringis). Sirli hullus ka. Selga neid proovida ei saanud nagu enamikke asju seal. Esiteks pole siivsat kohta ja teiseks ei lubata oma higist leemendavale ja peene tolmuga kaetud kehale neid asetada. Ma tundsin, et ma ei jaksa enam ja plaanisin esimesest väljapääsust koju hakata minema. Kannad ja selg tuikasid korralikult, silmad valutasid ja suur tüdimus oli nende asjade vaatamisest. Mujale eriti vaadata ei saanud ka. Lõpuks saime sealt 1.5 h pärast ametlikku sulgemist tulema, einestasime kuskil hotelli lähistel ning 21 paiku jõudsime koju, kus asusime siis oma 9-10 h jooksul soetatud asjadega tutvust tegema, sest enamikku isegi ei mäletanud.
Pühapäeval magasime ja asutasime end turule hiljem. Nüüd oli teada, mida sealt täpselt veel vaja on. Leidsime üles ka eile nägemata jäänud lemmikloomade osakonna. Rivide viisi kalu ei leidnud, kuid närilisi ja kutsikaid oli seal kastides palju. Jänkupojad olid suhteliselt apaatsed sellest kuumusest. Kõige tipuks pidid ka nemad kleite kandma. Ühelgi mandril ei puudu idioote, kes käituvad loomaga samamoodi nagu aksessuaariga. Ma saan aru loomade riietamisest, kui see on ülivajalik looma tervise ja heaolu osas, kuid mitte 40 kraadises kuumuses süsteetilise soperdise selga toppimiseks. Kahju, et kõikidel loomadel pole õnne elada arukate inimestega. Kuskile tarvetepoodi sisse astudes leidsin maas jooksmas vastsündinu mõõtu meriseapoja. Müüjapreilidele teda näidates tõstsid nad käed üles ja vaatasid seda karvast jalgadega asja suurte silmadega jalutusrihmade virnade tagant. Püüdsin ta siis ise kinni ning asusin otsima poodi, kus neid müüakse, et ta saaks natukenegi turvalisemasse paika tagasi. Üsna kiirelt leidsin patsi ent hammasteta tüübi, kes lapsekese oma hoole alla võttis. Täna oli muusikaplatsis teine dj, noormehed tantsisid õlletops näpus tänaval. Mõnus. Terve päev on tunda, kuidas keha kondents voolab mööda selga ja sääri, talumatult kuum aga ei ole. Kui päike järjest pähe ei paista on täiesti toredake. Paneb mõtlema organismi suurepärasest võimest jahutada siseorganeid nii piisavalt, et need üle ei kuumeneks ja kõik edasi töötaks ilma, et reaalne mõistus meeletut palavust tundmagi jõuaks hakata. On ka juba harjumus olla koguaeg kergelt naksuv või vesine. Kõik on ümberringi. Sirliga läksime lõpuks laiali ja leppisime kokkusaamiskoha ning kõik läks ka õnneks. Valutavate jalgade tõttu oli peas isegi takso võtta, ent ummikuid nähes kadus see mõte 28 korda kiiremini, kui ta tekkis. Seega tulime taaskord jala. Veidi on jala käimine raskendatud tuterdavate inimmasside ja tänavakaubitsejate tõttu. Inimesed söövad plastiklaudade ääres plastiktoolidel keset kõnniteed vahetult autotee kõrval.
Hotelli jõudes selgus, et lift ei tööta ming me peame jala tuppa minema. Mulle meeldib jala käia, kuid lõputult ma lihtsalt ei jaksa. Sirlil oli veel portselanist serviis ja sada muud asja suure kastiga käe otsas. Mu kott oli ka raske. Ütlesimegi vastuseks, et me elame viimasel korrusel, mispeale 2 min pärast sai lifti korda. Lihased on tegelikult üsna valusad sellest shoppamisest. Õudne ja kurnav tegevus, mida vahel lihtsalt peab tegema. Toas elektrit pole, otsustasime basseini minna. Bassein on 5 korrusel. Bikiinid seljas sõitsime alla. Suur paks õllekõhuga mees ja seltskond kohalikke. Mees kukkus uurima, kust me pärit oleme, Eestist ta polnud muidugi kuulnud. Teadis kohe, kui ütlesime, et Soome lähedal. Minut hiljem uuris, kas siis kuskil Itaalia või Ukraina kandis. Huvipakkuv teema oli talle ka see, kas me ikka oleme siit kutti leidnud/saanud. Ilmselgelt on geograaf tulnud lihtsalt näkiotsingutele. Vees ujusid ringi igasugused asjad, rohkem ujuma just ei kutsu. Mina rätti kaasa ei võtnud. Läksime siis tilkuvad bikiinid keha katmas lifti, lootes, et ühtegi inimest vastu ei tule. Ukse ees selgus aga, et tuppa me ei saa. Võti ei lähe lukuauku. Meie oleme koridoris ilma riieteta. Kaks meest vaatasid, meie naersime. Sirli võttis end kokku ja sõitis alla. Selgus, et ust ei tohi enne lahkumist seestpoolt lukku panna, siis ei saagi väljast lahti. Spetsiaalse võtmega saime tuppa ning elekter lubati ka poole tunni pärast tagasi. Tuli varem.
Õhtusöögiks valisime Itaalia restorani. Uksest väljudes sõitis tuk-tuk meile treppi nagu tellitult ning leppisime hinnaks 170 bahti ning asusime teele. Sõitsime kaua ning selgus, et seda kohta ei leia. Meid viidi kuhugi mereanni restorani, kus sisseviskaja väitis, et neil on pastat ning näitas mulle menüüst tai nuudleid. Otsingud jätkusid, kuniks me palusime end kuhugi Itaalia kohta viia. Kutt viis kohale, nautisime õhtut ja einestasime ning väljudes ootas ta meid endiselt ja lubas varem kokkulepitud hinnas meid ka koju tagasi viia. Seda tegi umbkeelne sõber, kuna t,a ise sai omale uued kliendid. Tundus, et ta aitab keelt mitteoskavale sõbrale ka teenistust leida. Tukke võrreldes ei ole paremat Kambodža tukist. Vaiksem, mugavam, stiilsem ja parema väljavaatega. Kahu, et 2 päeva turul veetsime ja linna ei näinud, katsume veidigi seda viga homse päeva jooksul leevendada.
Saar -> Bangkok
Hommik ei olnud palav, voodis hakkas õhukese lina all isegi jahe, kuna laepropeller töötas täisvõimsusel. Oli hämar, arvasin, et kell on 6.30, kuid tegelikult oli juba 8. Panin propelleri vaiksemaks, väljast ei kostunud tavalist ööpäevaringset tirtsusirinat vaid tugev tuul ja lehtede sahin. Vaatasime välja, torm ja müristab. Esimene mõte oli, et siit saarelt me küll täna minema ei saa. Tunni pärast hakkasid linnud aga rõõmsalt laulma ning ükshaaval ka tirtsud siristama. Rannal oli vesi väga kõrge ja meri eriliselt rahutu, kuid peagi tuul vaibus veidi ning tunda oli, et miskil hetkel tuleb vast päikegi. Olin parasailingu jätnud tänaseks hommikupoolikuks, mis ilma tòttu nüüd tõenäoliselt tegemata jääbki. Keskpäeval tegime check outi ning nautisime veel mòned tunnid merd ja raamatut. Sellesse randa jäi ka Viktoria Ladõnskaja Lasnamäe Valge laev. Raamatu lõpus avastasin, et kahe raamatus oleva foto autor on Margit Randmäe. Siinkohal on paslik saata viimased kuumad mereääsed tervistused justnimelt Margitile, kes on ilmselt kuskil Tallinnas või kevadises Viljandis koos Mahvikuga kevadlilli imetlemas. Nii rõõmsaks tegi see avastus kartulisalati kõrval, veider.
Tellisime 200 bahti maksva takso ning asutasime end pärastlõunasele paadile. Mandrilt läheb kell 18 viimane buss Bangkoki. Ootasime seal lõbusasti aega veetes Seven-Eleven kaupluses, kuna seal oli hea jahe. Bussireis läks huvitavalt. Võtsin ette Kristina Kallas’e Minu Vietnami, mille esimesed leheküljed tõotasid kehvasti kirjutatud kraami, kuid tegelikult on tegemist kerge ja mõnusalt kirjutatud raamatuga. Lugesin terve bussireisi seda valjuhäälselt, et Sirli ka osa saaks, peaaegu 4 tundi. Vaevalt kaasreisijad selle üle rõõmsad olid, kuid elu polegi lihtne, eriti totaalsete turistide seltsis. Vabalt võis olla, et Sirli on näiteks minu pime õde või lihtsalt ei oska lugeda. Vait keegi mind igal juhul ei sundinud. Peaagu poolega saime ühele poole. Vastsued paljudele peas keerelnud mõtetele Vietnami osas saime samuti. Tore on lugeda riigist pärast selle külastamist. Me peatusime seal küll paar päeva, kuid mingisuguse kujutelmi me siiski saime. Endameelest. Loetu põhjal tundub, et se riik tuleks meil rõõmsamas toonis ja pikema põhjaliku külastusega ette võtta. Justnimelt Hanoi, kus me vaid lennujaama jõudsime.
Bussijaamast saime 125 bahti eest takso, millega sõitsime meeletutes ummikutes hotelli. Minu jaoks on Bangkoki üks tunnuseid massilised elektrikaablite liinid ja hiigelpuntrad. Neid on tohutu palju ja neid on igal pool. Vahepeal oli tee tühi, tundus, et takso tiirutab juba samal teel kolmandat korda, et arvet täis saada. Hotellis paigutati meid 14 korrusele, viimasele. Kuivõrd oli vaja süüa ning südaööni oli veel veidi aega, siis avanes võimalus seda hotelli Coffeeshopis teha, taustaks kohalik naerusuine vanahärra klaveri ja kitarri saatel karaoket laulmas. Valjusti ja mööda, kuid ise on ta hirmus õnnelik. Ühel hetkel hakkas ta inglise keeles laulma, fraaside ajal Love You jms, vaatas ta rõõmsailmseliselt meie poole, mõnda aega olime me ka ainsad külastajad. Varem oli ka laudkond kohalikke härrasid.
Kummaline on vannitoas kuuma veega pesta, pole sellega harjunud, enamikes majtusasutustes meil seda luksust pole olnud. Vist. Pole ka vaja olnud. Külm vesi ei ole eriti külm, mõnus, ilmselt kuskil 25-30 kraadi. Hotelliaknast paistavad tuledesäras tornmajad, kõrged magistralid ja linnasära. Konditsioneer toas on tegelikult päris tore vidin.
Teddy Aasia reis 